Saturday, October 18, 2008

5-10 oktoober oli siis U19 EM valikturniir Tallinnas. Esimese Eesti noortekoondisena saime alagrupist edasi. Räägiksin siis igast mängust eraldi. Esimene mäng oli Horvaatiaga. Ootused olid suured nii meil endil kui ka rahval. Väga mõnus oli üle pika aja taas Eestis publiku ees koondist esindada. Mängisin ise ründajate taga. Ehk siis minu ülesandeks oli rünnakutel ette liikuda, et Henrit ja Raunot toetada ning kaitsetegevuses töötada keskväljal. Füüsiliselt oli see väga kurnav. Inglismaal on pidevalt väga kõrge tempo ning füüsiliselt raske mäng, kuid nii palju pole ma pidanud kunagi jooksma, kui sellel positsioonil U19 koondises. Pidin avanema ette ning siis kaitses katma suurt ala keskväljal. Usun, et see oli õige koht minu jaoks, sest nii sain lülituda ründesse ning samuti töötada meeskonna heaks kaitses.
Horvaatia vastu asusime kohe ründama. Mäletan esimest rünnakut, kus kohe panime palli maast liikuma ning see andis alguses kõvasti enesekindlust juurde kogu meeskonnale. Rauno lõi nurgalöögist peaga esimese värava juba 8 minutil. Sain kohe peale seda kollase kaardi. Libistasin palli auti, kuid kohtuniku arvates oli tegu ohtliku tackle’ga. Olen harjunud Inglismaal kogu aeg selliseid tegema nii seega tuli see mulle üllatusena. Pidin pärast seda vähem agressiivsemalt mängima, sest ei tahtnud jätta meeskonda vähemusse. Seejärel lõi Rauno osavalt otse õhust teise. Ise olin enne seda teinud paar läbimurret, kuid polnud veel korraliku lööki raamidesse teinud. 33 minutil aga võtsin palli ning poovisin ise läbi murda. Jooksin 2-3 mehe vahelt läbi ning tegin kuskil 16m pealt madala löögi tahanurka. Löök tuli terav ja ebameeldiva põrkega väravavahi jaoks ning seis oligi 3:0. See hetk ei mõelnud ma üldse sellest, et lõin ilusa värava, vaid tundsin, et sellist eduseisu me enam käest ära ei anna. Poolaja lõpu poole olin veidi väsinud, sest olin nii palju ringi jooksnud. See ala, mida pidin kontrollima oli tõesti väga suur, kuid üritasin nii kõvasti edasi võidelda kui suudan, sest tähtis oli nende mängu tappa ja mitte lasta neil keskel mängu kontrollida. Poolajaks oli seis 3:0 ning tunne oli super. Me juhtisime ja mitte tänu õnnele, vaid olime kõik mänginud hästi ning võidelnud igas olukorras lõpuni.
Teisel poolajal hakkasid horvaadid kõvemini pressima, kuid meie kaitsetöö oli tasemel ning nende rünnakud ei andnud tulemust. Ise tõmbasin veidi tagasi keskväljale, sest tähtsam oli hoida eduseisu, kui veel väravaid lüüa. Kuskil 65 minutil vist vahetati mind välja. Peale varakult saadud kollast pidin vahepeal end küll tagasi hoidma, kuid võin öelda, et andsin endast kõik, mis suutsin. Pärast seda lõi Henri meie neljanda värava. Eeltöö tegi Rauno. Horvaadid lõid lõpus ka auvärava, kuid 4:1 võit oli väga hea tulemus ning tundsime, et siit võime edasi saada küll.
Teine mäng oli Belgiaga. Teadsime, et Belgia oli kaks aastat tagasi U17 poolfinalist ning kaotas ainult hilisemale võitjale ning seda ka penaltidega. Uskusime endasse ning läksime julgelt mängima. Kahjuks aga õnnestus belglastel juba 3 minutil lüüa värav. Selle lõi Hazard, kes tegi meile kogu mäng palju probleeme. Hazard mängib juba Prantsuse kõrgliigas Lille esindusmeeskonnas ning seega oligi arvata, et tegu on osava mängijaga. Kahjuks ei saanud me teda kinni. Peale kiiret avaväravat ei mänginud me halvasti. Ehitasime Albertiga keskväljal rünnakuid ning pall liikus hästi. Kahjuks ei saanud me aga ühtki võimalust, sest Belgia kaitse oli väga tihedalt keskel koos ja läbi sealt murda oli väga keeruline. Poolaeg lõppes 3:0 kaotusseisus. Teist poolaega alustasime 4-4-2 süsteemis, kuid paraku ei toonud ka see edu. Kaotasime 5:0. Oma kaitsetöö seisukohalt oli korralik esitus, kuid oleksin tahtnud rohkem läbimurdeid teha ja sellega võimalusi tekitada. Kahjuks oli see väga raske, sest minuga liikus personaalselt kaasas Belgia poolkaitsja. Positiivne oli see, et suutsin võita peaaegu kõik peapallid ning ka kahevõitlusi, kuid mingil hetkel sain aru, et pole mõtet kollasega riskida, sest oli selge, et edasipääsu otsustab viimane mäng Kasahstaniga. Pärast mängu läksid mõtted kohe viimasele mängule.
Viimane mäng kasahhidega otsustas kõik. Belgia tundus piisavalt tugev, et vähemalt viigistada Horvaatiaga, seega oli kõik meie kätes. Tundsin mängu alguses kohe kerget väsimust jalgades, sest nagu ka enne ütlesin, siis nii palju nagu nendel kahel positsioonil pole ma kunagi varem jooksnud. Olin tõesti ennast viimase piirini kahes esimeses mängus tühjaks jooksnud ning viimases mängus ei olnud jalgades kahjuks enam seda teravust. Üritasin seda kompenseerida kõva võitlusega. Mängu algus oli närviline ning oli tunda, et tegu on tähtsa mänguga. Nii Henril kui minul olid head võimalused, kuid me ei suutnud neid väravaks realiseerida. Poolaja lõpus aga lõi Kaspar peale suurt segadust värava ning juhtisime 1:0. Kahjuks aga oli Horvaatia asunud Belgia vastu 2:0 eduseisu. See tähendas, et me olime alagrupis kolmandal kohal. Ja asi läks veel halvemaks teise poolaja alguses, kui kasahhid lõid viigivärava. Olukord oli raske, kuid alla anda ei tohtinud. Kohe järgmisel rünnakul võtsin palli. Söötsin äärde, kust tuli tsenderdus ning Rauno lõi osavalt värava. Nüüd olenes kõik jälle belgastest. Kohe tulid ka head uudised Kuusalust. Horvaatia väravavaht oli saanud punase ning Belgia penaltist kaotusseisu vähendanud 1:2’le. Sellises seisus oleksime meie teisena edasi läinud. Hoidsime eduseisu ning lootsime, et Belgia peab vastu. Varsti tuli uudis, et Belgia oli viigistanud mänguseisu. Võitlesime lõpuni ning suutsimegi võita Kasahstani. Ja ka alagrupist teisena edasi saada. Uskumatult uhke tunne oli, et olime viinud Eesti koondise alagrupist edasi.
Tahaksin kiita kõiki poisse, et nad andsid endast igas olukorras maksimumi ja võitlesid väga kõvasti. Samuti väärib kiitust publik ,keda oli kohal päris palju. Koduväljaku eelist oli tunda. Publik tegi kõvasti häält ning innustas edasi jooksima isegi siis, kui enam üldse ei jõudnud. Kokkuvõttes võib öelda, et me väärisime seda edasipääsu minu arvates.

Täna oli mul mäng Middlesbrough akadeemia vastu. Mängisin 90 minutit nagu ikka. Kasutasin palju enda kiirust ning lükkasin tihti endale palli pikalt jooksu peale ette. Mulle tehti kõvasti vigu ja teenisin palju ohtlikke karistuslööke. Sain mitu pauku vastu jalgu, kuid õnneks vigastada ei saanud. Kombineerisin meie serblasest ründajaga mitu korda, kuid kahjuks löökidele jäid ette kas kaitsjad või siis väravavahi näpud. Kahjuks ma väravat ei löönud, kuid tähtis on see, et 85 minuti väravast võitsime me mängu 1:0 ning hetkel juhime me oma alagruppi. Sunderlandil on 2 mängu vähem peetud ning nendega on mäng ülejärgmisel laupäeval. Sellest tuleb väga tähtis mäng.